Karju või appi, kui raske viimasel ajal. Õnneks ei ole mingid suhte probleemid või midagi taolist, aga KOOL!! Ükskõik kui palju ma ka ei pingutaks on ikka tulemus üks suur null. Ma tõesti ei mõista enam, mida ma pean tegema, üle oma varju hüppama? tuleb nii välja küll
Väljas on masendavalt pime ja see masendus on kuradi nakkav. Ma pean tõesti tänama oma klassikaaslasi, kes teevad ka kõige hullemad päevad nii kergeks ja positiivseks. Aitäh teile
Korralike jamasid on nagu sokke sahtlis. Saad ühest lahti, ei lähe päevagi mööda kui sind painab juba teine ja veel hullem.. Tagajärjed võivad olla surmavalt karmid kuid samas nutma panevalt leebed ja mõistvad
ÜTLEN, EI ÜTLE, ÜTLEN, EI ÜTLE.. ÜTLEN!!
Aga tõesti üks parimaid mõtteid, mida mõelda saab on see, et kolme ja poole nädala pärast saabub kaua oodatud vaheaeg ja siis saab sõita Tartusse, mis on parimatest parim. Ma tõesti tahan juba neid päevi, kus ma saan hommikul selga panna paksud talveriided, armsa tutimütsi ja mäele minna ja mul ei ole peas ühtki kohustust ega halba mõtet seoses kooliga.. ma tahan lihtsalt olla, olla vaba ja tulvil headust
No comments:
Post a Comment