Teate mis. Ma võin käsi südamel öelda, et ma olen selle poole aastaga palju enesekesksemaks, ülbemaks, pohhuistlikumaks ja vastikumaks inimeseks muutunud. Sest meie kallis elu näitab ikka väga tihti väga valusalt kätte ja seda ma juba tean. Sest tõesti, this place is a hole, but i don´t wanna go. I wish we could stay here forever alone ..
Ma võin kindlalt tänase seisuga öelda, mida tähendab sõna s t r e s s. See palavik ja see olukord mis mind piinab, on mind täiesti tühjaks imenud. Halvad mõtted tulevad lausa vahepeal pähe. Aga allaandmine pole kohe üldse minu story. niiet keep going
Kajastan teile siis enda päeva veidikene.. Hommik oli nagu ta oli, VÄGA UNINE. Sain alles kell viis hommikul magama, tänu sellele, mis juhtus. Läksin ülepika aja siis esimest korda kooli, inimesi oli hea näha. Koolis oli õnneks neli tundi ja ajaloo KT jäi ka ära, suutsime õpetajaga lihtsalt nii palju manipuleerida, et ta andis alla ja lükkas töö edasi. Koju minnes ootasin bussijaamas ESIMEST bussi juba 14 minutit. Sõitsin sellega Nõmmele, seal pidin marsuuti vahetama, number 10 tuli alles 20 minuti pärast, nii et hakkasin astuma järgmistesse peatustesse. Lõpuks tuli ka buss, aga ennäe imet, paar peatust sai sõita, kui bussijuht teatas, et buss on katki ja inimesed peavad väljuma. Polnud siis midagi teha, eks ma väljusin siis. JÄRGMINE buss tuli ka alles 15 minuti pärast ( I WAS LIKE WTFFFFFFFFFF) hakkasin siis kõdu poole kõndima.. see lõputu, lõputu, LÕPUTU tänav, selline tunne, et ainult valgust nägin tunneli lõpus.. Aga ma jõudsin kokkuvõttes siiski enne koju, kui ma oleksin uut bussi oodanud.
Koju jõudes läksin oma riideid garderoobi ära panema ja tundsin ennast kuidagi imelikult .. see on kirjeldamatu. nagu, nagu vati sees ja samas nagu hallis õhus.. külm ja olematu oli kuidagi kõik. Ja siis läkski silme eest mustaks, jalad kadusid alt ja ma kukkusin põrandale maha .. Aga ma ei minestanud õnneks täielikult, vaid see oli selline kaiff tunne, ma tajusin kõike , aga kaasa ei saanud midagi öelda, nagu oleks ambuteeritud maailmas olnud. Vend muidugi sattus paanikasse ja hakkas nutma, aga õnneks tõi see mu tagasi maapeale ja kõik sai korda..
Aga see tunne on ikkagi mul peas kinni, see oli .. kirjeldamatu
Räägiks teile veel sellest päevast , aga kisub pikaks
ciao
No comments:
Post a Comment