Kõige hullem oli see, et ma istusin vihiku taga vähemalt pool tundi ja ei suutnud oma kätt liigutada selleks, et vastata ühele nii lihtsale näiv küsimusele. Ja mis kõige kurvem see leht jäigi mul tühjaks. Kas võib öelda, et mul oli kodutöö tegemata? jah, võis. Aga samas ma suutsin enda jaoks päris palju asju selgeks mõelda.
Tundub, et maailmas jagunevadki inimesed kahte rühma, ühed, kes elavad selle nimel ainult, et jumala eest neil hea oleks ja vaadaku kuidas teised ise hakkama saavad. Või siis teine rühm, kes teeb kõik selleks, et kaaslastel oleks hea ja pigem jätab end tahaplaanile. Või siis .. kolmas rühm, kes lihtsalt ei tea mida teha või kuidas olla..
Viimasel ajal on mul selline tunne, et ma kuulun sinna olematusse kolmadasse rühma, mis pole lihtsalt minulik.
Mul oleks hetkel ainult üliväike soov, et kõik laabuks iseenesest või siis teeks ühe nupuliigutuse, ehk siis vajutaks paus ja teeks nii ise nii, et kõik saabki korda! Kas see on võimalik? ei
Tuleb lihtsalt vaikselt edasi sõuda ja näha, mis elu toob ja siis kas sellega leppida või võidelda edasi ning silmitsi seista uute ja võib öelda isegi raskemate katsumustega.
ära emo nunnu:)ja et midagi head juhtuks pead sa ise seda alustama, karma is a bitch;D
ReplyDelete